Kotkad

Kotkasteks kutsutakse suhteliselt suuri, laiade tiibadega, võimsaid päeval tegutsevaid röövlinde, kes kuuluvad pistrikuliste (Falconiformes) seltsi haugaslaste (Accipitridae) sugukonna eri perekondadesse. Eestis pesitseb 6 liiki kotkaid (merikotkas, kaljukotkas, kalakotkas, suur-konnakotkas, väike-konnakotkas, madukotkas) ning eksikülalistena on siin kohatud veel 5 liiki kotkaid (raipekotkas, kaeluskotkas, raisakotkas, stepikotkas, kääbuskotkas).

Inimpelglik must-toonekurg sarnaneb oma elupaiga valiku ning ohustatuse poolest kotkastega mistõttu käsitletakse neid liike koos.

Liik Arvukus Trend
Merikotkas 250-300 paari tõusev
Kaljukotkas 60-70 paari tõusev
Kalakotkas 80-90 paari tõusev
Suur-konnakotkas 5-10 paari langev
Väike-konnakotkas 600-700 paari stabiilne
Madukotkas ei pesitse
Must-toonekurg 50-70 paari langev

Kunagi võis meie rannikul ja suuremate sisevete ääres elada 400–500 paari merikotkaid, soodes ja metsades kuni 150 paari kaljukotkaid ja mõnikümmend paari madukotkaid, järvede ja jõgede ääres tuhatkond kalakotkapaari ning jõelammidel kuni 2000 paari konnakotkaid. Inimasustuse tihenedes on kotkad taandunud ning nõnda jääb Eesti kotkaste õitseaeg sajandite taha.

Tsaarivalitsuse lõpukümnenditel tapeti meil lisaks poolesajale merikotkale vähemalt 91 kaljukotkast, 31 madukotkast, 210 konnakotkast ja 10 kalakotkast. Seetõttu jäid XIX sajandi lõpul Eestit asustanud vähemalt 50 merikotka- ja 40 kaljukotkapaarist 1920. aastateks järele vaid riismed, ka teised liigid muutusid väga haruldaseks. Kaitseni jõuti aga märksa hiljem – 1934. aastal, kui kotkad võeti jahikeelu alla (tõsi, merikotkas ja kalakotkas vaid pesitsusajaks!). 1950. aastate lõpuks elas meil vähemalt 30 paari merikotkaid, 25 paari kaljukotkaid ja 30 paari kalakotkaid. 1957. aastal jõustus uus, kotkastele soodne looduskaitseseadus.

Must-toonekurg ja kõik pesitsevad kotkad on Eestis rangeima kaitse all, kuuludes I kaitsekategooria liikide hulka.


Pesa leidmisel kehtestatakse selle ümber automaatne ringikujuline kaitsetsoon, mille raadius oleneb liigist. Ekspertide abiga moodustatakse pesade ümber ka looduslikke ja muid olemasolevaid piire kasutades püsielupaiku (mikrokaitsealad), mis on enamasti suuremad kui automaatselt moodustuv ring. Kotkaste ja must-toonekure pesade lähedal (püsielupaikades) kehtib sihtkaitsevööndi kaitserežiim, kus majandustegevus on keelatud. Lisaks on piiratud inimeste viibimine pesade läheduses pesitsuse ajal (v.a seire ja järelvalve eesmärgil). Kaitsetooni jäävatele metsaomanikele makstakse kompensatsiooni, millest saab täpsemalt lugeda siit.



Liik Kaitsetsooni raadius Liikumiskeeld
Merikotkas 200 meetrit 15. veebruar – 31. juuli
Kaljukotkas 500 meetrit 15. veebruar – 31. juuli
Kalakotkas 200 meetrit 15. märts – 31. august
Suur-konnakotkas 250 meetrit 15. märts – 31. august
Väike-konnakotkas 100 meetrit 15. märts – 31. august
Must-toonekurg 250 meetrit 15. märts – 31. august