Kaitse

Kotkaste ja must-toonekure kaitse Eestis

Must-toonekurg ja kõik pesitsevad kotkad on Eestis rangeima kaitse all, kuuludes I kaitsekategooria liikide hulka. Tegu on liikidega, mis on Eestis väga haruldased või suisa hävimisohus ning ohutegurite toime jätkumisel on nende väljasuremine väga tõenäoline.

Kõigi teadaolevate kotkaste ja must-toonekure elupaikade kaitse on tagatud pesade ümber automaatselt kehtestatavate kaitsetsoonide või püsielupaikadega ning liikidele on koostatud kaitse tegevuskavad, mis esitavad liigi soodsa seisundi saavutamiseks vajalikud meetmed ja nende teostamise ajakava.

Liigikaitse tegevuskavad:
MERIKOTKAS (kinnitatud 2019)
KALJUKOTKAS (kinnitatud 2018)
KALAKOTKAS (kinnitatud 2019)
VÄIKE-KONNAKOTKAS (kinnitatud 2018)
SUUR-KONNAKOTKAS (kinnitatud 2015)
MUST-TOONEKURG (kinnitatud 2018)

LOODUSKAITSESEADUS (RT I, 14.11.2018, 8)

Looduskaitse Eestis

Kotkaste vaatlemisel ja kaits­misel on Eestis pikk ajalugu: esimesed andmed pärinevad 20. sajandi esimesest poolest. Tollal olid metsavahid ja metsaülemad põhilisteks infokogujateks ja kotkakaitsjateks kohapeal. Riiklikult võeti kõik kotkad jahikeelu alla (merikotkas ja kalakotkas pesitsusajaks) 1934. aasta "Jahiseaduse" ja "Jahiseaduse teostamise määrusega". Esimene "Looduskaitse seadus" hakkas Eestis kehtima 1935. aastal ning üldisem "Loodushoiu seadus" 1938. aastal. Mõlemad seadused kehtisid 1957. aastani, mil võeti vastu Eesti NSV seadus "Eesti NSV looduse kaitsest", mis tagas kõigi kotkaliikide kaitse ka väljaspool pesitsusaega. 1957. aasta seaduse asendas 1990. aastal Eesti NSV seadus "Eesti looduse kaitse kohta". Isendi ja pesapaiga kaitse tänasel kujul kehtestati 1994. aastal "Kaitstavate loodusobjektide seadusega", mille väljatöötamisel osalesid aktiivselt ka 1989. aastal moodustatud looduskaitse-kooperatiiv Kotkas liikmed (hilisem Kotkaklubi). 1994. aasta seadus sätestas loodusobjektide kaitse alla võtmise ja kaitse korraldamise iseseisvuse taastamise järgsetest oludest lähtuvalt. Samad põhimõtted kanti üle 2004. aastal jõustunud "Looduskaitseseadusesse", mis kehtib tänaseni.


Must-toonekurg ja kõik pesitsevad kotkad on Eestis rangeima kaitse all, kuuludes I kaitsekategooria liikide hulka

Kotka või must-toonekure pesa leidmisel kehtestatakse selle ümber automaatne ringikujuline kaitsetsoon, mille raadius oleneb liigist. Ekspertide abiga moodustatakse pesade ümber ka looduslikke ja muid olemasolevaid piire kasutades püsielupaiku (mikrokaitsealad), mis on enamasti suuremad kui automaatselt moodustuv ring. Kotkaste ja must-toonekure pesade lähedal (püsielupaikades) kehtib sihtkaitsevööndi kaitserežiim, kus majandustegevus on keelatud. Lisaks on piiratud inimeste viibimine pesade läheduses pesitsuse ajal, v.a Keskkonnaameti loal seire ja järelevalve eesmärgil (vaata täpsemalt Looduskaitseseadusest).

LIIK KAITSETSOON VIIBIMISKEELD
Merikotkas 200 meetrit 15.02 – 31.07
Kaljukotkas 500 meetrit 15.02 – 31.07
Kalakotkas 200 meetrit 15.03 – 31.08
Suur-konnakotkas 250 meetrit 15.03 – 31.08
Väike-konnakotkas 100 meetrit 15.03 – 31.08
Madukotkas 200 meetrit 15.03 – 31.08
Must-toonekurg 250 meetrit 15.03 – 31.08

NB! Kaitsetooni jäävatele metsaomanikele makstakse kompensatsiooni, millest saab täpsemalt lugeda siit.

Pesapaiga kaitse

Kotkaste ja must-toonekure pesitsust võib tugevasti häirida igasugune tegevus nende pesa lähistel, alates juhuslikust külastusest ja lõpetades pikemaajalise metsaraiega. Haudumise või väikeste poegade ajal vanalinnu poolt hüljatud kurn võib hukkuda röövlindude (ronk, kullilised) rüüste või selle tõttu, et munad või pojad jahtuvad maha. Seetõttu on pesitsuse õnnestumise seisukohalt praktiline ja tõhus abinõu luua iga leitud pesitsuspaiga ümber kindla suurusega kaitsevöönd (püsielupaik) ja piirata – olenevalt liigi tundlikkusest ja pesitsuspaiga struktuurist – pesitsusajal inimtegevust mingis kindlas raadiuses ümber pesa.

Püsielupaiga sihtkaitsevööndis on igasugune majandustegevus keelatud (v.a. liigi kaitseks tehtavad tööd), piiranguvööndis on metsatööd teatud tingimustel lubatud pesitsusvälisel ajal. Püsielupaika ümbritsevas puhvervööndis on soovituslik metsa majandada püsimetsana säilitades kõige laiavõralisemaid ja vanemaid puid, laialehiseid puuliike, põlengujälgedega puid ja tüükaid, mitmes kõdunemise astmes lamapuitu ja ebatavalise kasvuvormiga vanu puid. Lageraie korral puhvervööndis või vahetult väljaspool seda on soovitatav jätta väikeste rühmadena kasvama võimalikult palju jämedaid ja tugevate okstega puid, millest 50-80 aasta perspektiivis võiksid kasvada kotkastele sobilikud pesapuud.

Vaata lisaks juhiseid maaomanikele kotkaste ja must-toonekure elupaikade säilitamiseks


LIIK SOOVITUSLIK PUHVERVÖÖND
Merikotkas 200 meetrit
Kaljukotkas 500 meetrit
Kalakotkas 400 meetrit
Konnakotkad 300 meetrit
Must-toonekurg 400 meetrit

Toitumisalade Kaitse

Kotkaste ja must-toonekure pesitsusedukus on otseses sõltuvuses toidu kättesaadavusest, mistõttu on liigikaitse seisukohalt oluline soodustada potentsiaalsete toitumisalade majandamist kotkastele sobilikul viisil. Seejuures tuleb arvestada, et erinevatel kotkaliikidel ja must-toonekurel on erinevad nõudmised toitumisaladele. Konnakotkad peavad jahti väheintensiivselt majandatavatel rohumaadel, vähemal määral ka märgaladel, põldudel ja teistel avamaastikel. Kalakotkas ja merikotkas on peamiselt kalatoidulised, kuid lisaks looduslikele veekogudele võivad saaki püüdmas käia ka kalakasvandustes. Kaljukotka toitumisalad asuvad enamasti suurtel soo- ja rabaaladel ning must-toonekurg eelistab looduslikke vooluveekogusid.

Eelnevast lähtuvalt võiks konnakotkaste pesalähedasi põlde ja rohumaid majandada mahepõllumajanduslikke põhimõtteid jälgides ja vältida suurepinnaliste monokultuuride (raps ja teravili) külvamist. Maaparandussüsteemide rajamisel või rekonstrueerimisel tuleks aga arvestada must-toonekure eelistusi toitumisojadele. Kala- ja merikotka vaenamise vältimiseks on oluline kotkaste poolt kalakasvandustele tekitatud kahjude kompenseerimine ning kaljukotka saakobjektide rohkus sõltub meie soode käekäigust.

Vaata lisaks juhiseid maaomanikele kotkaste ja must-toonekure elupaikade säilitamiseks


LIIK TOITUMISALA SUURUS
Merikotkas 3 km
Kaljukotkas 10 km
Kalakotkas 5 (max 25) km
Konnakotkad 2 km
Must-toonekurg 10 (max 25) km