Kalakotkas

Kalakotkas

Teaduslik nimi: Pandion haliaetus
Staatus: Ohualdis
Arvukus: Eestis 90-100 paari, Euroopas 8400-12300 paari, Maailmas 50000-250000 paari
Siruulatus: 152-167 cm
Kaal: 1,2-2,2 kg
Elupaik: Suurte veekogude ümbruse raba- ja metsamaastik

KALAKOTKA KAITSETEGEVUSKAVA

Kalakotka pesitsuse kestus päevades Kalakotka pesitsuse kestus päevades

Looduslikud tingimused võimaldasid kalakotkal Eestisse pesitsema asuda peale viimast jääaega, s.o 5-7 tuhat aastat tagasi, kuid pesapaikade kadumine ja häirimine viisid selleni, et 19. sajandi teisel poolel loeti kalakotkast Eesti aladel haruldaseks pesitsejaks. Liigi arvukus hakkas taastuma 1980. aastate esimesel poolel peale “kullisõja” lõpetamist ning keskkonnamürkide (eelkõige DDT) mõju vähenemist. 1990. aastatel oli Eesti kalakotkaste produktiivsus ligi kaks korda suurem sellest, mis teadlaste arvates tagab liigi säilimise. Viimastel aastatel on produktiivsus siiski langenud ja kalakotka levik Eesti läänepoolsetele aladele peatunud. Selle põhjuseks võib olla nii Lääne-Eesti siseveekogude väiksus ja madal saagikus, kui ka rannikualadel tugevnenud merikotka populatsioon.


Välimus

Kalakotkas on Eesti kotkastest väikseim. Hele alapool, tumedad tiivanukid, kirju pea ja mõnevõrra kajakat meenutav lennupilt muudavad ta kergesti äratuntavaks. Emalind on veidi suurem ja jässakam kui isalind. Noorlinnu ülapool on valgetähniline ja peas heledamad triibud.


Toitumine

Kalakotkas, nagu nimigi ütleb, toitub pea eranditult kaladest. Pere toiduvajaduse katab isalind üksi, samal ajal kui emalinnu ülesanne on poegade toitmine. Päevas vajab üks kalakotkas u 300 g toitu. Kala püütakse kuni meetri sügavuselt ja mõnikord võib kalakotkas selle juures üleni vee alla kaduda. Saagijahil võidakse käia pesast kuni 25 km kaugusel ning eriti headel saagialadel (nt kalakasvanduses) võib kohata mitmeid kalakotkaid koos saaki jahtimas.


Ränne

Põhja-Euroopa kalakotkad talvituvad troopilises Lääne-Aafrikas (peamiselt Saharast lõunas) ning nende rändeteekond võib olla kuni 12500 km pikkune. Talvitusaladelt lahkutakse märtsi algul ja Eestisse saabuvad kalakotkad tagasi aprillis, sageli veel enne veekogude jääkatte alt vabanemist. Sügisrände haripunkt on tavaliselt septembris.


Pesitsemine

Pesa ehitab kalakotkas mõne metsa kohal kõrguva puu latva, enamasti 10-30 m kõrgusele männile. Ära ei põlata ka kuivanud puid, kuid kui ümbritsev mets pesapuust kõrgemaks kasvab jäetakse pesa maha. Pesamaterjalis puuduvad värsked rohelised oksad. Looduslikud pesad hävivad sageli tormides ning seetõttu on kalakotkastele ehitatud mitmeid tehispesi. Eestis on teada ka mõned paarid, kes pesitsevad kõrgepingeliinide mastidel. Pesa sättimist alustatakse kohe peale saabumist aprillis ning täiskurn, 2-3 muna (harva 4), on pesas enamasti mai keskpaigaks. Emalind haub umber 35 päeva, haudumisest võtab vähesel määral osa ka isalind. Pojad lennuvõimestuvad keskmiselt 51-55 päeva vanuselt juuli lõpus või augusti alguses. Üldjuhul lahkub emalind pesakonna juurest peale poegade lennuvõimestumist ning poegade eest jääb rände alguseni septembris hoolitsema isalind.

Ohud

Pesitsusaegne häirimine

Põhja-Ameerikas, Kesk- ja Lõuna-Euroopas, kus puuduvad sood ja rabad, on kalakotkas asunud pesitsema inimese poolt mahajäetud hoonetele või elektrimastidele, sest muid sobivaid pesapaiku napib. Eestis pesitseb kalakotkas veel loodusmaastikus, tihti suurtes rabades, kus inimtegevuse mõju on olnud minimaalne ja linnud seetõttu häirimise suhtes tundlikud. Kõrgel puuladvas asuvast pesast avaneb enamasti 360 kraadine vaade ümbritsevale maastikule ja inimeste liikumisel ka 500 m kaugusel pesapuust tõuseb emalind pesalt lendu ning halva ilma korral võivad munad või väikesed pojad hukkuda.

Hukkumine elektriliinides, teedel, kalavõrkudes

Elektriliinides ja teedel hukkumise mõju ohustatud linnuliikidele on Eestis seni vähe uuritud, kuid teadaolevalt on elektriliini lennanud ja hukkunud vähemalt viis kalakotkast ning maanteelt on leitud üks vigastatud kalakotkas. Kalavõrkudes on hukkunud viis kalakotkast, neist kaks kalakasvatustes.

Looduslikud ohutegurid

Ligi ⅓ kalakotka looduslikest pesades laguneb tormides, mistõttu mitmed kotkapaarid peavad pea igal aastal uue pesa ehitama. Kui torm satub pesitsusperioodile, siis on ohus ka järelkasv. Lisaks on leitud, et heades toitumispaikades on merikotkaid, kes on spetsialiseerunud kalakotkastelt saagi ära võtmisele, mistõttu kulub kalakotkal toidu hankimisele rohkem energiat.

Kaitse

Pesapaikade otsimine

Kalakotkas valib pesapuuks teistest kõrgema puu, tavaliselt männi, mis võib asuda nii rabasaarel, metsas kui ka raielangil. Pesapuu peab olema lameda, murdunud või kuivanud ladvaga, mille peale saab pesa ehitada. Sellised üksikud suured puud on tormialtimad ning pesad varisevad tihti, mistõttu otsivad Kotkaklubi liikmed igal aastal uusi kalakotkaste pesi. Praeguseks on hinnanguliselt ca 15% kalakotka pesapaikadest veel teadmata.

Toitumispaikade uurimine

Kotkaklubi on läbi viinud kalakotka toitumisuuringuid, mille tulemusi kasutatakse kalakotka poolt kalakasvandustele tekitatud kahjude hindamiseks. Kahjude kompenseerimine aitab vältida kalakotkaste vastast vaenu.

Riiklik seire

Kotkaklubi kontrollib riikliku seire raames iga-aastaselt kõiki teadaolevaid kalakotka pesapaiku. Seire käigus määratakse pesitsusedukus, rõngastatakse poegi ja jälgitakse kaitserežiimist kinnipidamist.