Kaljukotkas

Eestis ja meie lähialadel pesitsev kaljukotkapopulatsioon, mis moodustab vaid 10% kogu Euroopa asurkonnast, on eriline oma elupaigavaliku tõttu, eelistades suuri soomassiive ning kasutades pesaalustena puid. Seetõttu on Eesti aladel kaljukotkast tuntud pigem laanekotka või maakotkana vastandina merikotkale. Kirjalikest allikatest on teada, et 19. saj lõpus pesitses Eestis vähemalt 40 kaljukotkapaari, kuid 20. saj alguse “kullisõdade” tagajärjel taandus liigi arvukus meil üksikutele paaridele. Tõenäoliselt sellest ajast on pärit ka kaljukotkaste eelistus pesitseda eraldatud rabamassiivides eemal inimtegevusest.

Välimus

Kaljukotka vanalinnud on ühtlaselt tumepruunid kuldkollase peaga. Liueldes hoiavad tiibu V-kujuliselt. Noorlinnud on heledamad tunnuslike suurte valgete laikudega tiibadel ja sabatüvikul.

Toitumine

Kaljukotkas peab jahti kõigile, kellest jõud üle käib. Tema toidulaud on mitmekesine koosnedes peamiselt lindudest (teder, metsis, ronk, sookurg, kiivitaja, piilpart, sinikael-part) ning imetajatest (jänes, metsnugis, kährik, rebane). Talvel moodustavad kaljukotka põhitoidu raiped.

Pesitsemine

Kaljukotkas on Eestis paigalind ning kuigi noored kotkad liiguvad ringi laial alal Kesk- ja Põhja-Euroopas pöörduvad suguküpsuse saavutanud linnud tavaliselt tagasi sünnimaal pesitsevasse populatsiooni. Kaljukotkas eelistab pesapaigana inimasustusest eemal asuvaid suuri soomassiive. Oma massiivse pesa ehitab ta puu ülemisse ossa, enamasti hea ligipääsuga kohta rabasaartel või -servadel või sarnastel avatud maastikel. Täiskurn, 1-2 muna, on pesas märtsi teisel poolel ning haudumine kestab keskmiselt 44 päeva. Haub peamiselt emaslind. Pojad kooruvad aprilli lõpus, mai algul ning üldjuhul lennuvõimestub vaid üks poeg, keskmiselt juuli algul. Eestis registreeriti viimati kahe poja lennuvõimestumine ühes pesast enne 2010. aastat. Esimesed 2-3 nädalat pärast lennuvõimestumist veedavad pojad pesa vahetus läheduses ning side vanemate ja sünnipaigaga kaob lõplikult poegade neljandal elukuul.