Väike-konnakotkas

Väike-konnakotkas

Teaduslik nimi: Clanga pomarina
Staatus: Ohulähedane
Arvukus: Eestis 600-700 paari, Euroopas 16400-22100 paari
Siruulatus: 143-168 cm
Kaal: 1,2-1,6 kg
Elupaik: Mosaiikmaastik looduslike rohumaade ja metsatukkadega
Levik:

Väike-konnakotkas on Eestis pesitsevatest kotkaliikidest kõige arvukam (rohkem kui teistest liikidest kotkaid kokku). Erinevalt teistest kotkastest on ta kohanenud inimetegevusega eelistades saagialadena mosaiikset põllumajandusmaastikku. Eesti väike-konnakotkaste sigimisedukust on kuni viimaste aastateni iseloomustanud 3-aastane tsüklilisus, mis tuleneb peamiste saakloomade – uruhiirte – arvukuse muutusest. Tipp-aastatel võis produktiivsus ulatuda keskmiselt üle 0,8 poja paari kohta, kuid tsükli madalseisus võis see langeda alla 0,3.

Välimus

Suur- ja väike-konnakotkast on looduses visuaalselt raske eristada. Mõlemad on pikkade laiade tiibade, pruuni sulestiku ja sulistunud jooksmetega, kuid väike-konnakotka tiibade ülapoolel on heledatest kattesulgedes laik ning noorlinnule on iseloomulik punakas-kollakaspruun kuklalaik. Liueldes ja tiireldes hoiavad konnakotkad tiivaotsi kergelt allapoole kaardus.

Toitumine

Väike-konnakotkas jahib saaki avamaastiku kohal liueldes, varitsedes mõnel puul, heinapallil või elektripostil või maas kõndides. Tema peamisteks saakobjektideks on närilised ja mutid, kuid ka konnad ning väikesed linnud.

Pesitsemine

Väike-konnakotkas on rändlind. Tema talvitusalad paiknevad Lõuna- ja Kagu-Aafrikas. Kevadel saabuvad esimesed väike-konnakotkad Eestisse märtsi lõpul, aprilli alguses ning sügisrändele asutakse enamasti septembri teises pooles.

Pesapuuks valivad väike-konnakotkad suurima ja tugevaima puu puistu serva lähedal. Eelistatakse kuuske, aga pesi on leitud ka kaselt, haavalt, männilt, saarelt ja sanglepalt. Pesa tehakse puu keskossa võra varju ning see on kogu pesitsusperioodi kaunistatud värskete roheliste okstega. Täiskurn, 1-2 muna (harva 3), on pesas aprilli lõpus, mai alguses ning haudumine kestab 37-41 päeva. Hauduma hakkab emaslind kohe peale esimese muna munemist, mistõttu kooruvad pojad mõnepäevaste vahedega, keskmiselt juuni alguses või keskpaigas. Reeglina lennuvõimestub väike-konnakotka pesast vaid vanem poeg, meil juhtub see tavaliselt augusti esimesel poolel. Noorem hukkub esimeste elunädalate jooksul vanema poja agressiivsuse või konkurentsist tingitud toidupuuduse tõttu. Peale lennuvõimestumist pojad pessa üldjuhul ei naase. Vanalinnud toidavad neid kuni sügisrändeni, kusjuures noorlinnud ja edutult pesitsenud vanalinnud alustavad rännet enne edukalt pesitsenud kotkaid.

Ohutegurid

Pesapaikade hävimine

Väike-konnakotkad vajavad pesitsemiseks vana, keskmiselt ligi 80-aastast metsa, ja tugevaid puid, kuhu oma pesa rajada. Raiesurve sellistele metsadele on üha kasvanud ning kotkale sobilike pesapuude kvaliteet langenud. See omakorda viib pesade sagedasema varisemiseni, sundides kotkaid kolima ja uut pesametsa otsima. Üle poole teadaolevatest väike-konnakotka pesametsadest asuvad eramaadel, mistõttu võib uute pesade kaitse alla võtmine tekitada pingeid metsaomanikega.

Pesitsusaegne häirimine

Väike-konnakotkad võivad saagijahil näida julgete ja kartmatutena, kuid pesapaigal on nad väga tundlikud häirimise suhtes, eriti pesitsuse algfaasis aprillist mai lõpuni kui vanalinnu pesalt hirmutamine võib viia kurna hukkumiseni. Häiringute vähendamiseks on väike-konnakotka pesa ümber vähemalt 100 m raadiusega kaitsetsoon, kus inimeste viibimine on keelatud ajavahemikul 15. märts kuni 31. august, kuid on leitud, et ka 300 m kaugusel pesast toimuv raie omab negatiivset mõju väike-konnakotka pesitsusedukusele.

Toitumisalade kadumine

Väike-konnakotkad käivad saagijahil avamaastikel, eelistatult traditsiooniliselt majanadatavatel rohumaadel. Võsastunud rohumaad või intensiivselt majandatavad monokultuurid nagu raps väike-konnakotka jahialadeks ei sobi, sest lind ei ole võimeline sealt saaki tabama.

Kaitse

Püsielupaikade moodustamine

Väike-konnakotka populatsiooni hoidmiseks praeguse arvukuse juures on oluline tagada kotkastele piisavalt suure elupaiga säilimine. Selleks tuleb väike-konnakotka pesapaikades moodustada looduslike piiridega püsielupaigad, kus tagatakse kotkastele sobilikud tingimused. Kotkaklubi on koostanud hulgaliselt eksperthinnanguid ning teinud välitöid, et kaardistada teadaolevaid pesitsusterritooriume ning otsida uusi väike-konnakotka pesapaiku, mis tuleks püsielupaikadena kaitse alla võtta.

Riiklik seire

Kotkaklubi liikmed kontrollivad igal aastal vastavalt seireskeemile vähemalt 1/3 Keskkonnaregistrisse kantud väike-konnakotka pesapaikadest. Pesapaiku, kus on käimas püsielupaiga moodustamine või pesa on seotud kohtumenetlusega või esineb konflikt maaomanikuga kontrollitakse Keskkonnaameti ettepanekul sagedamini kui kord kolme aasta jooksul. Lisaks otsitakse ja kaardistatakse väike-konnakotkaste pesitsusterritooriume iga-aastaselt seitsmel püsiseirealal, mis võimaldab jälgida väike-konnakotka arvukuse muutusi Eestis.

GPS-seadmed

Väike-konnakotkale sobilike kaitsemeetmete tagamiseks on oluline uurida tema elupaigakasutust ja pesitsus- ning rändekäitumist. Selleks on Kotkaklubi alates 2011. aastast paigaldanud väike-konnakotkastele GPS-seadmeid, mis saadavad regulaarsete intervallidega linnu asukohakoordinaate. 2018. aasta alguse seisuga on saatjad viiel linnul, kelle kõigi rändeteekonnad on huvilistele kättesaadavad lehel birdmap.5dvision.ee.