Suur-konnakotkas

Suur-konnakotkas

Teaduslik nimi: Clanga clanga
Staatus: Äärmiselt ohustatud
Arvukus: Eestis 5-10 paari, Euroopas 810-1100 paari
Siruulatus: 153-177 cm
Kaal: 1,8-2,4 kg
Elupaik: Looduslike rohumaadega ääristatud jõgede ümbrus
Levik:

Suur-konnakotkas kuulub Eesti kõige haruldasemate ja enim kaitset vajavate linnuliikide hulka. Ainsana meil pesitsevatest lindudest on ta nii globaalselt kui üle-euroopaliselt arvatud ohustatud liikide hulka. Kuigi suur-konnakotkas on Eestis tõenäoliselt põlisasukas tõestati liigi pesitsemine meil siiski alles 1995. aastal. Selle põhjuseks võib pidada suur-konnakotka sarnasust meil märksa arvukama väike-konnakotkaga, mistõttu on neid kahte liiki teineteisest keeruline eristada. Lisaks esineb kahe konnakotkaliigi vahel hübridiseerumist.

Välimus

Suur-konnakotkas on väga sarnasest väike-konnakotkast suurem, tumedam ja jässakam. Tema tiiva ülapoolel puudub heledatest kattesulgedes laik ning valge laik laba-hoosulgede tüvikuosal on vähemärgatav. Liueldes hoiab tiivaotsi kergelt langetatud. Poja sulestik on peaaegu must valkjate laikudega tiival ja pükstel ning kuklal puudub väike-konnakotkale iseloomulik punakas-kollakaspruun laik.

Toitumine

Suur-konnakotkas peab jahti avamaastikul, peamiselt mitmesugustel soodel, luhtadel ja teistel märgaladel. Enamik saagist püütakse hommikul ja keskpäeval. Saakobjektideks on väiksemad imetajad, linnud (sageli ka suurekasvulised liigid nagu sinikael-part) ja vähesel määral konnad ning roomajad.

Ränne

Suur-konnakotkas on rändlind. Tema talvitusalad asuvad Põhja-Aafrikas ja Lähis-Idas, kuid üksikud kotkad talvituvad ka Lõuna- ja Lääne-Euroopas. Eesti tõenäoliselt tuntuim suur-konnakotkas – GPS saatjaga varustatud Tõnn – talvitub näiteks Hispaanias El Hondo märgalal. Eestisse pesapaikadele saabuvad suur-konnakotkad tavaliselt märtsi lõpus või aprilli alguses, varem kui väike-konnakotkad, ning lahkuvad septembris või oktoobris.

Pesitsemine

Pesa ehitavad suur-konnakotkad vanasse, vähemalt 70-aastasse soisesse leht- ja segametsa, sageli veekogude lähedale, keskmiselt 110 m kaugusele metsaservast. Pesapuu on enamasti ligi 90 aastane. Täiskurn, tavaliselt 2 muna, on pesas aprilli teisel poolel. Haudeperiood vältab 42-44 päeva ning haub ainult emaslind, kellele isaslind pessa toitu toob. Pojad lennuvõimestuvad 60-65 päeva vanuselt, Eestis juuli viimastel päevadel või august algul, ning 20-30 päeva peale pesast lahkumist muutuvad pojad iseseisvateks. Ehkki enamasti koorub kaks poega, jääb üldjuhul elama vaid üks, sest noorem poeg hukkub konkurentsist tingitud toidunappuse tõttu. Eestis on kahe suur-konnakotkapoja lennuvõimestumist ühes pesas registreeritud vaid kahel korral.

Ohud

Hübridiseerumine väike-konnakotkaga

Eestis, nagu ka meie naaberriikides, kattuvad suur- ja väike-konnakotka levikuareaalid ning on leitud segapaare, kus vanalinnud on määratud, kas eri liikide esindajateks või on vähemalt üks vanalindudest juba ise hübriidne isend. Lähedaste liikide ristumine ehk hübridiseerumine ei ole ise-enesest harv nähtus, kuid võib saada saatuslikuks haruldasemale suur-konnakotkale, sest on leitud, et konnakotkahübriidid on sigimisvõimelised. Tänaseks on üle poolte teadaolevatest suur-konnakotka pesitsusterritooriumitest Eestis asustatud segapaaride poolt. Samas on registreeritud aga ka segapaaride asendumist liigipuhaste suur-konnakotka paaridega, mistõttu on oluline kaitsta teadaolevaid suur- ja väike-konnakotka segapaaride pesitsuspaiku kui potentsiaalselt suur-konnakotkale sobilikke.

Saagialade kadumine

Suur-konnakotka eelistatud jahialadeks on luhad ja rohumaad, mille pindala on aga järjest vähenenud. Selle põhjuseks on nii võsastumine kui niitude ülesharimine põldudeks. Alates 2001. aastast on toetatud poollooduslike koosluste hooldamist, mis on leevendanud sobilike toitumisalade puudust. Samas on mitmel suur-konnakotka pesitsusterritooriumil rohumaad asendudnud suures osas monokultuuridega ning vähemalt kahelt selliselt territooriumilt on suur-konnakotkad ka kadunud.

Pesapaikade hävimine

Suur-konnakotkas eelistab pesitseda vanades soistes lehtmetsades ning peamiseks ohuks on seni teadmata pesapaikades toimuvad raied. Eelkõige uuendus- ja hooldusraie, aga ka metsa raadamine elektriliinide, kraavide ja teede rajamiseks. Lisaks raietele on ohuks metsakuivendus kuna suur-konnakotkas eelistab soiseid metsi, mille struktuuri paraku kuivendus kotkale ebasobivaks muudab. Arvestades suur-konnakotka väikest arvukust on iga pesapaiga hävimine liigi kaitse seisukohalt lubamatu.

Kaitse

Elupaikade kaitse

Suur-konnakotkas on väga pesapaigatruu ning kui kotkaid ei häirita asustavad nad sobilikke pesapaiku aastakümneid. Suure tõenäosusega taasasustatakse esinduslikud pesapaigad liigi arvukuse kasvades ning on oluline, et pesakohti hoitakse kaitse all niikaua kui säilib suur-konnakotkale pesitsemiseks sobilik puistu. Hetkel on teadmata umbes pooled asustatud suur-konnakotka pesadest ning Kotkaklubi vabatahtlikud otsivad uusi pesi nii potentsiaalsetest elupaikadest kui vanalindude juhuvaatluste põhjal.

Riiklik seire

Igal aastal kontrollib Kotkaklubi riikliku seire raames kõiki teadaolevaid suur-konnakotka pesi. Ühtlasi jälgitakse pesade ja nende lähiümbruse seisundit ning tehakse järelvalvet kaitsemeetmete täitmise üle. Uusi suur-konnakotkapesi on leitud varem väike-konnakotkasteks peetud lindude pesapaikade kontrollimisel, mistõttu on oluline teha nende kahe liigi seiret ühendatult.

Rahvusvaheline koostöö

Eestis pesiteb küll 2,5-4% kogu Euroopa ning koguni 40-45% Euroopa Liidu suur-konnakotka populatsioonist, kuid suur-konnakotka kui liigi säilimiseks ei piisa ainult Eestis rakendatavatest kaitsemeetmetest. Rahvusvahelise koostöö raames teeb Kotkaklubi koostööd kotkauurijatega üle Euroopa, mh on uuritud suur-konnakotkaste geneetikat Poolas ning jagatud kogemusi Valgevene suur-konnakotkaste asurkonna kaitseks.