Madukotkas

Madukotkas

Teaduslik nimi: Circaetus gallicus
Staatus: Äärmiselt ohustatud
Arvukus: Eestis ei pesitse, Euroopas 17600-20900 paari
Siruulatus: 170-185 cm
Kaal: 1,8-2,3 kg
Elupaik: Hõredadpoolsed raba-, palu ja nõmmemännikud

Madukotkas on Eestis olnud alati väga haruldane külaline, sest liigi põhiareaal laiub lõuna pool, ulatudes Vahemeremaadest Indiani. Teda ei kohata mitte igal aastal ning enamasti vaadeldakse üksikuid madukotkaid Lääne- või Põhja-Eestis. Viimati leiti madukotka pesa Eestis 1970. aastate algul.

Välimus

Madukotkas on laiade tiibade ja ebaproportsionaalselt suure pea ning kollakas-oranžide silmadega. Linnu alapool on hele, enamasti tumeda tähnitusega (muster võib olla väga varieeruv), pea ja rind tumedamad, ülapool hallikaspruun. Lennupildis on madukotkas kergesti äratuntav heleda alapoole järgi, kus puuduvad kalakotkale või hiireviu heledale vormile iseloomulikud tumedad kontrastsed laigud tiivanukkidel.

Toitumine

Madukotka põhitoiduks on roomajad – Eestis enamasti rästikud ja arusisalikud. Saaki jahib ta avamaastiku – lagerabade, niitude, liivikute, põlendike, raiesmike ja luhtade – kohal lennates või hea vaateväljaga puudel varitsedes.

Pesitsemine

Erinevalt meie teistest kotkastest ei pesitse madukotkas tavaliselt mitu aastat ühes pesas vaid ehitab igal aastal uue pesa. Madukotka pesa on suhteliselt väike ning asub enamasti männi ladvaosas rabaservas või rabasaarel. Võib pesitseda ka tuuleluual. Täiskurn, üks muna, on pesas mai keskel ning haudeperiood vältab 45-47 päeva. Poeg veedab pesas enne lennuvõimestumist ligi kaks ja pool kuud, mistõttu on keskmine Eesti suvi liiga lühike madukotka edukaks pesitsemiseks.