Teele

Kotkaklubi teade 6.veebruar 2007
Kotkaklubi ekspeditsioon Teele viimase paiga leidmiseks on edukalt lõppenud.
Kotkaklubi liikmed Georg Artma, Gunnar Sein ja Urmas Sellis käisid Sudaanis, et leida Teele saatja ning saada ülevaade Põhja-Sudaani aladest, kust lendab oma rändel (sügisel ja kevadel) üle praktiliselt kogu Euroopa konnakotkaste asurkond. Lisaks kasutab sama rändeteed Ida-Aafrikas üle poole Euroopa must-toonekure populatsioonist (näiteks ka Tooni ja Jaak ning alles hiljuti Raivo).

Kõrb Shendi linnast Niiluse ääres kuni Teele hukkumiskohani oli maastikuautoga üsna lihtsalt läbitav, enamuses asfaldilaadse pinnasega, kus võis vabalt sõita 100 km/h. Üksikud liivased kohad tuli siiski ületada ja seal oli auto põhja kõrgus, mootori võimsus ning 4x4 vedu oluline. Probleemiks oli pigem kuumus, sest tume maapind oli pealelõunaseks ajaks köetud põhjamaalase jaoks talumatult kuumaks… Kümne päeva jooksul ei õnnestunud meil näha ühtki pilve taevas.

Kõrb on talvisel ajal kuiv ning loomi-linde võib kohata harva. Stepi ja savannilaadseis osades on näha stepikotkaid (Aquila nipalensis), kaeluskotkaid (Gyps fulvus) ja kõnnu-kaeluskotkaid (Gyps ruepelli) eriti kui mõni korjus maas vedeleb. Samuti on olemas stepiviud (Buteo rufus), stepi-loorkullid (Circus macrourus), tuuletallajad (Falco tinnunculus). Akaatsiasalude piirkonnas ja jõe ääres on linde rohkem, eelkõige lisanduvad mitmed värvulised ja tuvid, jõe ääres ka kurvitsalised. Linnas on tavalised must harksaba ja aafrika harksaba. Liivastel aladel on lindude pildistamiseks soodsad valgustingimused, sest hele liiv peegeldab valgust ka linnu alaküljele.

Teele ja tema saatja leidmine osutus kergemaks kui loodeti. Kõik neli kaasasolnud käsi-GPS seadet (Magellan, Silva ja Garmin) juhatasid täpselt Teele jäänuste juurde. Järelikult on ka GPS-saatja täpsus väga hea, vaatamata seadme väiksusele. Teele asus samas kohas, kust tuli meile novembri lõpus viimane GPS punkt. Saatja oli vajunud Teele sulgede vahele ja ei saanud seetõttu valgust. Peale saatja puhtakspesemist ja päikese käes hoidmist hakkas see andma raadiosignaali, st saatja töötas. Teele surma põhjuseks on tõenäoliselt mürgitus, kuna tema suled olid väljaheidetega määrdunud (st seedimisega polnud kõik korras). Võimalik, et kuskil inimasula juures sõi kotkas mõnda mürgitatud närilist, näiteks kodurotti…

Teele saatjat kasutame eeloleval suvel must-toonekure uurimiseks, loodame mõne neist kätte saada juba kevadel. Sudaani ekspeditsiooni pilte saab vaadata slaidiprogrammist, mida saad alla laadida siit (8 Mb, programmi vaatamine ei vaja täiendavat tarkvara).

Tähelepanelik huviline on ilmselt juba teadlik, et Eestis pesitsevad kaks konnakotkaliiki võivad moodustada segapaare ja selle juures ka edukalt pesitseda. On andmeid, mis viitavad segapaari järglaste elujõulisusele ja ka sigimisvõimelisusele. Võimalik, et Teele on just üks niisugune konnakotkas. Tema välistunnused ja mõõdud oleks justkui mõlemalt liigilt pärit. Tiiva ja varba pikkus, sulestiku värvus ja kehakaal sobivad suur-konnakotkale – silmaiirise värvus, tiibade alapoole värvus ja noka mõõtmed aga pigem väike-konnakotkale. Seega on meil Teele näol üsna unikaalne võimalus jälgida ühe hübriidse konnakotka tegemisi…

Teele sai jälgimisseadme 24. septembril 2005.a. Viljandi maakonna põhjaosas Olustvere kandis. Püüdmise ajal võis see lind ka juba rännata, seega kevadel ei pruugi Teele tulla tagasi püüdmiskohta. Samas pole see välistatud. Igatahes peale vabastamist asus Teele lõuna poole teele ja oli viie päeva pärast Kesk-Lätis. Tema rännet saab vaadata siit.

Senised saatjatelt saadud andmed näitavad, et emaslinnud alustavad reeglina sügisrännet enne noor- ja isaslinde. Aga võib-olla on meie andmevalik veel kesine… Ja hübriidsete konnakotkaste kohta pole mujaltki infot – alles mõni aasta tagasi ei usutud Eesti noorte konnakotkauurijate uurimusi niisuguse fenomeni kohta.