Suur-konnakotkas Ann ja Mart

Ann

Ann on üks üsna ebatavalise saatusega suur-konnakotka emand. Nimelt on Ann varem juba kinni püütud ja rõngastatud. See juhtus 2001. aasta septembris – kui Sürgaveres sattus rõngastajate kullipüünisesse hoopis kotkas. Ann oli juba tol ajal üle 5 aasta vana, seega on tema vanus praegu üle 10 aasta …
Saksa ja Poola kolleegide koostööst teadsime, et konnakotkaste emalinnud liiguvad pesitsusajal märksa laiemalt ringi kui nende paarilised. Seetõttu ootasime huviga Anni kättesaamist. Teadsime ka seda, et suur-konnakotkas on Soomaal pesitsenud mitmeid aastaid varemgi, näiteks on videofilmi „Eesti kotkad” hübriidse poja osa filmitud just Anni pesapaigas. Tõenäoliselt on seal üks vanalindudestki Ann, rõngas tema jalas on filmilt näha. Nagu filmis, on ka 2006. aastal Anni partneriks väike-konnakotkas.

Ann õnnestus võrku püüda 14. juulil, kui olime seda üritanud juba nädal aega. Igaks juhuks jätsime varjendi pesa lähedusse ja kontrollisime viis päeva hiljem, kas kõik on korras. Selgus, et Anni käitumises pole peale 45 grammise seljakoti selgapanekut muutunud – ta toitis poega ja tõi pesale värskeid oksi, nagu varemgi. Ja poeg oli märgatavalt kosunud. Kui pojale tõi toitu Ann, siis jäi ta pesale pikemaks ajaks, kohendas oksi ja istus pesaserval või kõrvaloksal. Isalind tõi ainult saaki pojale, heitis selle pessa ja ei jäänud sina kunagi kauemaks. Mõnel päeval ei toonud Ann üldse saaki, seda tegi vaid isalind. Kokkuvõttes moodustas emalinnu toodud saak umbes viiendiku, st peamine toiduga varustaja on isalind. Kui poeg saab saagi tükeldamise ning enda kaitsmisega juba ise hakkama, siis jääbki emalinnu funktsioon tahaplaanile ja ta võib laiemalt ringi lennata ning ka varem rändele asuda. Võimalik, et varem rändele asumine soodustab ka emaslindude ellujäämist rände ajal – igatahes on suur-konnakotkaste seas isaslindude defitsiit. Ligi pooled Eesti suur-konnakotkaste emaslindudest on paaris väike-konnakotka isaslindudega.

Anni püüdmise üks eesmärk on selgitada luhtade niitmise ja taastamise mõju konnakotkaste toitumisele, st kas luhtade võssakasvamine mõjub konnakotkaste arvukusele.

Anni poeg lennuvõimestus normaalselt ja Ann lahkus pesapaigalt augusti algul. Isalind jäi pojaga pesapaiga lähedusse enam kui kuuks ajaks. Nende täpset lahkumisaega meil ei õnnestunud tuvastada, aga tõenäoliselt asuti rändele septembri esimesel poolel.

Anni ränne
Juba poja pesasoleku ajal käis Ann mitmel korral uitamas üsna kaugel pesast, tema lennud ulatusid 20 kilomeetri kaugusele.
5.augustil aga Ann enam pesale tagasi ei lennanud, ta oli õhtuks juba üle 60 kilomeetri edela suunas läinud ja jõudis Läti rannikule. Järgmise päevaga jõudis Ann Riia lähistele ning veetis paar päeva Riia rohelise vööndi metsades. 9.augustil võeti ette pikem teekond Leedumaale, aga millegipärast ei tahtnud Ann edasi lõuna poole lennata, vaid pöördus itta ja jõudis Leedu kirdeossa, kus peatus 4 päeva. Sealt võttis Ann hoopis „vale” suuna kirdesse – lendas üle Läti kaguosa Pihkva oblastisse Ostrovi lähistele. Pihkva oblastisse jäi Ann ligi kuuks ajaks. Mõned lennud ulatusid sealt küll ka Lätimaale ja Valgevenesse, aga meie lootus, et Ann peale Läti ümber tehtud tuuri Soomaale naaseb, ei täitunud.

Mart

Ma Mart esindab Eesti tõupuhtaid suur-konnakotkaid. Meile pole enam jäänud palju neid konnakotkapaare, kus mõlemad vanalinnud oleks puhtad suur-konnakotkad. Läänemaal asuv Mardi territoorium on samas ka üks vanemaid teadaolevaid suur-konnakotka pesitsusterritooriume Eestis üldse. Mardi (ja ka tema kaasa) kuulumist ürgsesse suur-konnakotka liiki tõendab nii välimus kui ka pärilikkusaine DNA. Kotkaklubil on õnne olnud, et meie liikmete seas juhtub ka tasemel geneetik olema, kes suudab määrata vereproovi või isegi üksiku sule järgi linnu päritolu – nii liigi kui ka sugulased. Kuigi Mardi kaasat pole me suutnud kinni püüda, on ka tema liigipuhtus selge, sest uuritud on nende poegi, sh 2006.a. poega (kes muide kannab vasakus jalas valget rõngast kirjaga OK)! Kui võimalusi tekib, siis üritame edaspidi ka Mardi kaasa saatjaga varustada. 2006. aastal küll püüdsime, aga ei õnnestunud.

Mardi püüdmiseks kulus rohkem kui kuu aega. Katsetasime kassikaku topisega ja söödaga, aga kõikide võrkude suhtes oli Mart väga umbusklik. Lõpuks kasutasime tšehhi kolleegide käest saadud raadiojuhitavat klappvõrku. Selle kasutamise juures saab varjendist võrgu sulgumist juhtida kuni 200m kauguselt, st päästikule vajutada siis, kui kotkas on just õiges kohas. Pärast päevi kestnud ootamist tuli Mart sööda peale hommikuses udus ja oli varjendist seejuures väga raskelt vaadeldav. Korralik optika võimaldas siiski ka läbi udu lõksu juures toimuvat kontrollida ja õigeaegselt reageerida. Mart õnnestus kinni püüda ja saatjaga varustada 29. augustil 2006. Poeg oli selleks ajaks pea-aegu iseseisvunud, st lendas vabalt, aga lunis toitu veel isalinnult. Tõenäoliselt oli emalind juba rändele asunud. Samas käisid Mardi territooriumil tiirlemas kaks võõrast suur-konnakotkast, aga nende päritolu ei selgunud. Mardi püüdmise eesmärk on uurida hävimisohus suur-konnakotka toitumist, rännet ja talvitumist. Loodame, et kevadel saame Marti jälle Läänemaal näha.

Mardi saagialad
Peale Mardi püüdmist hakkasid asukohapunktid tulema kümne ja enama kilomeetri kauguselt pesast. Kahtlustasime juba, et püüdsime juhuslikult kinni õige kotka naabri. Vaatlused kohapeal aga kinnitasid, et Mart käib aeg-ajalt poega toitmas ja tiirleb pesapaiga kohal, kui tõusvad õhuvoolud aitavad. Selgus, et Mardile meeldib käia viljakoristuse ajal kombaini järel luuramas. Varem teadsime, et niisugune käitumine on vaid väike-konnakotkastele omane… Niidukite ja kombainide järel on kergem ehmunud närilisi püüda. Mardile kulus peale edukat (ja kurnavat?) pesitsemist kerge saak väga ära. Lisaks on heinaajal niidetud rohumaadel kasvanud ädal septembriks nii suureks, et hiired ei paista sealt enam välja ka kotkapilgu jaoks. Teised saagialad, mida juba aastaid niidetud pole – on võssa kasvamas ja sealt ei õnnestu mingil ajal saaki tabada. Mart asus sügisrändele 15. oktoobril ja tema rännet saab vaadata siit.