Piia ja Priidu – Saaremaa must-toonekure paar

Märgistamine ja info koondamine

Must-toonekurgede paar, kes said nimeks Piia ja Priidu, märgistati Microvawe Telemetry, Inc. poolt toodetud Argos/GPS sateliittelemeetriliste saatjatega. Nimetatud saatjad registreerisid iga mõne tunni järel linnu asukoha, kõrguse, liikumissuuna ja kiiruse. Satelliitide vahendatud info laekub läbi Argos Keskuse ( Argos service ). Piia-Priidu projekti toetavad “Keskkonnaamet”.:http://www.keskkonnaamet.ee/ ja Keskkonnainvesteeringute Keskus.

Linnud püüti Saaremaa keskosast spetsiaalselt selleks tarbeks ehitatud lõksuga. Püünis ehitati toitumisalale, kuna lindude pesast püüdmine võib halvemal juhul põhjustada pesa hülgamise. Saaremaal hinnatakse must-toonekure arvukuseks ligikaudu 10 paari. Must-toonekured on territoriaalsed, mis tähendab, et ühe liigi isendid kaitsevad oma eluruumi teiste sama liigi isendite eest. Nii on Saaremaal püütud lindudel vähemalt kolmes küljes naabrid, kes võõraid linde enda territooriumil ei salli. Seepärast iseloomustab Saaremaalt saadav info Eesti must-toonekure populatsiooni tõenäoliselt päris hästi. Saaremaale on koondunud küllalt suur osa Eesti populatsioonist, mis muudab lakuvad andmed selle populatsiooniosa kirjeldamiseks eriti väärtuslikuks.

Must-toonekurg Priidu tabati 26. mail 2007. a. ja varustati korra juba konnakotka seljas kasutatud saatjaga. Enne rändele asumist laekus Priidu saatja vahendusel 271 kvaliteetset punkti toitumis- ja puhkamisalade kohta (lisaks lennupunktid). Piia saadi kätte ja varustati uue saatjaga 21. juulil 2007. Enne rändele asumist edastas tema saatja 56 hea kvaliteediga punkti.

Elupaigakasutus

Eelmisel aastal kasvas Priidu-Piia pesas üles 3 poega, sel aastal leiti pesa alt vaid munakoored. Ebaõnnestumise põhjus ei ole selge, kuid põhjuseks polnud kurgede püüdmine ja saatjate panek – lindude püüdmise ajaks oli pesitsus juba nurjunud.

Saatjate edastatud info alusel leiti Piia ja Priidu uus pesa. Varasemate telemeetriliste uuringute põhjal on teada, et must- toonekured võivad pesi vahetada, kaunistades kevadel ühe pesa, kuid pojad kasvatavad üles hoopis teises. Piia ja Priidu ehitasid peale esimest nurjunud pesitsuskatset aga uue pesa, vanast 400 m kaugemale. See manitseb ettevaatlikkusele liigi arvukuse hindamisel (juhul kui mõlemad pesad on teada, loendatakse üks paar kaheks). Lisaks on oht alahinnata sigimisedukust. Olukorra teeb veelgi segasemaks asjaolu, et Piia ja Priidu territoorimil on veel kolmaski asustatud pesa (3,5 km eemal), mille omanikud ei ole teada. Nimetatud pesa kohal nähti sel aastal küll must-toonekure paari lendamas, kes hiljem Piia ja Priidu pesa poole lendasid, kuid saatja punkte sellest pesast ega pesa ümbrusest ei saadud (lähim punkt on 600 m kaugusel). Kokkuvõtvalt viitavad toodud andmed kahele võimalusele: 1) Eesti must-toonekure populatsiooni arvukus võib olla ülehinnatud; 2) Eesti must-toonekurgede sigimisedukus võib olla alahinnatud.

Priidu peamised toitumisalad paiknesid kolmel erineval jõel. Valdav osa punktidest paiknes pesale kõige lähemal asuval jõel ja selle lisaharudel (0,8 –10 km kaugusel pesast, vaid kaks punkti sellel jõel olid kaugemal kui 10 km). Enam kasutas Priidu veel 1,7 km pikkust lõiku 5 km kaugusel asuval jõel ja 3 km pikkust lõiku 13,5 km kaugusel asuval jõel. Üksikud punktid asuvad ka teistel kraavidel ja ojadel, kaugeima toitumiskohani oli 16 km. Piia toitumisalad paiknesid pesast kaugemal, kuid seda võis põhjustada tema hiline püüdmise aeg (lind valmistus juba rändele asuma). Piia toitus samuti peamiselt lähimal jõel, 11-14 km kaugusel pesast. Piia toitus kahel päeval ka peakraavil, mida Priidu ei külastanud kordagi. Saadud tulemuste puhul võib arvata, et mittepesitsevate must-toonekurgede toitumispaigad varieeruvad suuresti ja võivad asuda pesast üsna kaugel. Kurgede poolt sagedamini külastatud toitumiskohtade puhul kirjeldati ka veekogude iseloomu. Üldiselt iseloomustasid must-toonekurgede poolt kasutatavaid jõelõike järgmised parameetrid: suhteliselt madal vesi (10-30 cm), vähese või keskmise ohtrusega suurtaimestik, kruusane või savi/kivine põhi ja hea juurdepääs veekogule (vähe põõsaid; vt ka foto). Suurem osa toitumiseks kasutatud jõgedest ja ojadest on kunagi maaparanduse käigus sirgeteks kraavideks aetud. Ligemale pooled Piia ja Priidu punktidest tulid pesade juurest, kusjuures enam punkte oli uue pesa ümbrusest. Tegemist on selgelt istumispunktidega, kus lind puhkas. Metsas olid sellistes punktides enamasti istumiseks sobivad suured ja haralised puud (tammed, männid), lankide puhul langi serva või langile jäetud suuremad puud ja tüükad. Sageli puhkasid kured ka lihtsalt põllul või karjamaal maas seistes.

Ränne

Lisaks infole pesitsusalade kohta saab uurida saatjatega varustatud must-toonekurgede rännet ja talvitusalasid. Rände ja eriti talvitusajal ei anna saatjad kulude kokkuhoiu eesmärgil asukohapunkte nii sageli kui pesitsusajal, kuid põhilise liikumise saab selle abil fikseerida. Rändele asusid Piia ja Priidu erineval ajal ja ka talvitusalad on erinevad (alad on teineteisest ligikaudu 1000 km kaugusel), kuid mõlemad asuvad Sudaanis.

Piia alustas 2007. a. rännet 28. juulil ja lendas kõigepealt Saaremaalt üle Muhu mandrile. Esimene rändeaegne ööbimine toimus Veisjärvest edelas laiuvas metsamassiivis. Ränne kulges üle Läti, Leedu kirdenurga, Valgevene, Ukraina, Moldova põhjaotsa, Rumeenia, Bulgaaria, Türgi, Süüria, Liibanoni, Iisraeli ja Egiptuse. Esimene ja ainus rändepeatuspaik asub Piial Rumeenia kirdeosas, 25 km kaugusel Moldova piirist, üsna metsavaeses piirkonnas. Seal peatus Piia ilmselt jõuvarude kogumiseks tervelt 40 päeva. Edasi rändas ta ilma pikemaid peatusi tegemata kuni oma talvitusalani Sudaani pealinnast Hartumist 120 km lõunas. See on niisutatav põllumajanduspiirkond, 40 km kaugusel Niiluse jõest. Talvitusala suurus, kus Piia ringi liigub, on ligikaudu 200 km2 suurune. Selle sees asuv nn. tuumikala, kust on tulnud enamik talvitusaegsetest punktidest, suurus on seevastu vaid 4-5 km2.

Priidu ränne algas tunduvalt hiljem – 15. augustil 2007. Rände esimene faas on Priidul Piiast erinev, tema lendas Saaremaalt otse üle Irbeni väina Kolka poolsaarele Lätti. Piia rändeteega kattub Priidu teekond alates Valgevene keskosast. Esimese pikema peatuse (kaks nädalat) tegi Priidu Rumeenia idaosas Doonau alamjooksul. septembri alguses ning siis liikus aeglaselt piki Doonaud lõuna poole. Bosporuse väina ületasid mõlemad linnud vähem kui päevase vahega. Iisraeli kohal oli Priidu juba kaks päeva ees, kuna ta lendas päeva jooksul rohkem. Teekond on väga sarnane kuni Luxorini Niiluse ääres Egiptuses. Sealt lendas Priidu edela poole Darfuri piirkonda, Piia aga otse lõunasse. Priidu esimene talvituspiirkond asub Lääne-Darfuri provintsi lõunaotsas. Talvituskohti on tal mitu, kuna ta muudab aegajalt asukohta. Oktoobri keskel proovis Priidu edasi lõuna poole rännata, kuid pöördus 300 km kauguselt tagasi Darfuri ja elas seal detsembri alguseni. Siis läks ta täpselt samasse kohta Kesk-Afrika Vabariigi idaosas, kus oli käinud maad kuulamas oktoobris. Priidu kahe peamise talvituala suurus on kuni 50 km2. Tuumikalasid ei esinenud. Rändeinfo annab võimaluse kontrollida rändepeatuspaikade tingimusi, sest rändepeatused on ilmselt olulise tähtsusega (mida näitavad ka teiste must-toonekurgede telemeetrilised andmed). Seal peab olema piisavalt toitu ja rahu, et linnud saaks end piisavalt nuumata enne energeetiliselt kulukat teekonda. Tuleb arvestada, et kõrbes alates Iisraeli lõunaosast pole eriti midagi süüa ja lennata tuleb rändepeatuspaikades kogutud energia arvel.