Kalakotkad Maria, Erika ja Mati

Maria

Kalakotkaste GPS telemeetriline jälgimine saab teoks AS Eesti Põlevkivi ja Riigimetsa Majandamise Keskuse toel. Esialgne plaan – varustada saatjatega kalakotkad Narva karjääridele lähimates pesapaikades ja ehitada aheraine puistangutele kaks tehispesa ning jälgida, kas linnud tunnevad huvi uues kohas olemasolevate pesitsusvõimaluste vastu – ebaõnnestus osaliselt, sest lähimad pesad olid 2006 kas asustamata või ilma poegadeta. Poegadeta territooriumilt vanalindude püüdmine on pea-aegu võimatu, mistõttu püüdsime Mariaks nimetatud emalinnu lähima poegadega pesapaiga lähedalt. Teise GPS saatja otsustasime Eesti Põlevkivi hukkunud juhi Mati Jostovi mälestuseks paigaldada Põlvamaal 2006. aasta suvel koorunud kalakotka pojale. Pesapoja kättesaamine pole just keeruline, aga Maria püüdmiseks pidime laenama Nigula Looduskaitsealalt kassikaku topise. Topise paigaldasime 23.juulil 2006 raba peale nii, et Maria meid ei märganud. Kaku kõrvale sättisime võrgu ja ise jäime eemale varjetelki ootama. Kulus ehk paar tundi, kui Maria oma vaenlase üles leidis ja seda ründama asus. Enne seda aga olime teistel pesitsuspaikadel oma kaks nädalat edutult püüdnud…

Alates 14. septembrist on Maria olnud ühes piirkonnas Kongo jõe ääres. Kongo jõgi on kahe erineva riigikorraga Kongo riigi piiriks ja Maria on olnud kogu viimase kuu jooksul jõe vasakkaldal ehk Kongo Demokraatlikus Vabariigis. Kongo jõgi on selleskohas üle 5 km lai ja üsna paljude saartega. Vihmametsade raiumine toimub neil aladel üsna hoogsalt ja paljud Maria istumispuud asuvad lageraielankide servades. Kongo jõe suudmeni on Maria asukohast linnulennul 800 km. Kotkaklubi arvab, et Maria on oma talvituskohas. Ekvaaatorist asub see koht 100 km lõuna pool. Senini polnud meil mingeid andmeid, et Põhja-Euroopa kalakotkad talvituksid selles piirkonnas, Soome kolleegide uuringud on tuvastanud peamised talvituskohad Lääne-Aafrikas, vähem Lõuna-Aafrikas ja Iisraelis.

Maria, nagu enamasti kalakotkaperedes kombeks, alustas sügisrännet esimesena. Pojad on selleks ajaks juba piisavalt head lendajad ja käivad koos isalinnuga kalastamaski. Emalinnu ülesanne on muneda, haududa, pesa kaitsta ja poegi valvata, isalind veab peamiselt toitu – sellest ka mõõtmete erinevus. Pesapaigalt lahkus Maria 5.augustil 2006, kosutas end Narva veehoidla priskete kaladega ja juba järgmise päeva õhtuks jättis Peipsi järve seljataga. Kuue päevaga jõudis Maria Polesje piirkonda Valgevene lõunaosas ja jäi sinna üheteistkümneks päevaks peatuma – turvaline metsamassiiv ja naabruses asuv kalakasvatus andsid hea võimaluse jõuvarusid koguda. Edasine teekond läheb ilma pikemate peatusteta Kongo džungliteni välja, üle Vahemere ja Sahaara. Pikemad päevateekonnad ulatuvad 550 kilomeetrini. Maria teekond on näha siin.

Erika

2007 oli meil kasutada eelmisel aastal hukkunud noorlinnu (Mati) GPS-saatja. Selle patarei tundus olevat pisut nõrgavõitu. Lasime seadme tootjal ( Microwave Telemetry ) vahetada seadme patarei ja seejärel töötas saatja väga korralikult.

Kuna Eesti Põlevkivi aheraine mägedele ehitatud tehispesadesse kalakotkad pesitsema ei asunud, siis püüdsime uue seljakoti kandja võimalikult lähedalt neile tehispesadele. Eelmisel aastal ebaõnnestus meil Erika pesapaigal püüdmine, sest veel lennuvõimetud pojad olid millegipärast pesast kadunud. Võimalik, et kassikakk tegi kurja. Sel aastal lootsime küll isalindu püüda, aga võrku läks jälle emalind. Tundub, et kalakotka emalinde ongi lihtsam võrku peibutada. Mõneti on see loogiline, sest pesa kaitsmine on sel liigil kogukama emalinnu ülesanne.

Erika püüti 20. juulil 2007 kell 5.40 kassikaku topisega umbes 300 meetri kugusel pesast. Kuni rändele asumiseni 13. augustil liikus Erika üsna laialt ringi – asukohapunkte võib leida Vasknarvast Sillamäeni. Rohkem viibis ta millegipärast Sillamäe ümbruses ja istus üsna sageli kõrgepinge liinide postidel – Google Earthi abil on seda kerge tuvastada (sel aastal on Narva ja Sirgala kaevanduste alale pandud märksa täpsem kaart).

Erika rändetee erineb Maria omast. Esimese pikema peatuse tegi Erika Kirde-Bulgaarias 19.-21.augustini. 24. augustil jõudis ta Türgi lääneosas asuva Marmara järve äärde ja jäi selle lõunakaldale 13. septembrini. Edasi lendas meie kalakotkas otse üle Vahemere Niiluse deltasse, kus samuti oli võimalus tuttavatel kõrgepingepostidel pisut puhata. Piki Niiluse orgu rändas Erika kuni oma talvituspaigani Sinise Niiluse lisajõe Ar-Rahad käärus Ida-Sudaanis (mitte kaugel Dinderi Rahvuspargist). Talvituskohta jõudis Erika 20. septembril. Erika talvitusala on mitu korda väiksem kui Marial Kongo jõe ääres või Soome isalinnul Pete-l Senegalis – ju siis pole suuremal alal vajadust liikuda.

Mati

Mati on Põlvamaa ühes rabas elutseva kalakotkapaari poeg, kes koos oma õega on küll pisut hiljem teistest selleaastastest poegadest koorunud, aga igati terve ja elujõuline paistis olevat. Kalakotkastel nagu teistelgi röövlindudel, on emaslinnud suuremad kui isaslinnud – seetõttu on ka Mati oma õest väiksem. Mati sai seljakoti koos väärtusliku sisuga selga 13. augustil 2006 ja kui 1.septembril pesapaigalähedal piilumas käisime, lendas Mati täiesti vabalt – isegi nii hästi, et temast pilti teha ei õnnestunud. Matil ei saa just kerge olema, sest vaid ligikaudu pooled pesadest lendu läinud kalakotkastest elavad suguküpsuseni… 7.septembril hakkas Mati saatja andma signaali vaid ühest kohast. 10. septembril käisime seal vaatamas ja leidsime, et kanakull või mõni teine suurem röövlind on Mati maha murdnud ja poolenisti ära söönud. Kõik see toimus 200m pesast. Seega kaotasime võimaluse jälgida noore kalakotka rändamist Aafrikasse ja sealt pesitsusaladele tagasi. Mati õde lendas koos vanalindudega pesapaiga läheduses. Loodame, et vähemalt temal läheb paremini. Ja järgmisel kevadel on meil üks GPS-saatja juba ootamas kalakotkaste naasmist Eestisse. Võib-olla saame järgmisel sügisel juba jälgida Eesti Põlevkivi aheraine mägedele rajatud tehispesa omanikku…