MARIA
12.09.07 Maria jõudis talvtuskohta
Maria jõudis oma talvituskohta Kongo jõe ääres 11. septembril pisut peale kella 11. Puhkepaigad või saagipassimise kohad on ka üsna sarnased möödunud aastale. Talvitusterritooriumi suurus on 14x8 km. Kongo jõe teisele kaldale eelmisel aastal ta ei lennanud.
3.09.07. Maria sügisränne varsti läbi
Kuigi Marial polnud sel suvel poegi üles kasvatada, tema munad olid haudumise käigus mingil põhjusel purunenud - ei alustanud ta sügisrännet oluliselt varem kui mullu. Vaid kolm päeva varem kui läinud aastal algas lõunamaa teekond, seekord siis 3. augusti hommikul.
Nelja päevaga jõudis Maria täpselt samasse peatuspaika Lõuna-Valgevenes, kus ta kogus jõudu mullugi. Isegi puhkamiseks kasutatud puud on samad... Ka jõu taastamiseks kulunud aeg (10-11 päeva) on sama, mis eelmisel aastal.
24. augustil kell 10 oli Maria Dardanellide juures Põhja-Türgis ning ööpäeva pärast juba Aafrika rannikul, seega läbitud üle 1000 kilomeetri 24 tunniga. Vahemeri ületati Kreeta kohalt ja jälle jäi lend öö peale. Edasi Aafrikas algab kõrb, kus kalakotkale süüa pole. Esimene kalapüügivõimalus on Tshaadi lõunaosas 31. augustil - pool päeva kulub nälja kustutamiseks ja teekond jätkub. Täna peaks Maria olema juba Kesk-Aafrika Vabariigi õhuruumis...
13.03.2007 Kalakotkas Maria lendab Eesti poole...
Kalakotkas Maria, kes pesitses läinud aastal Puhatu soostikus ja talvitus Aafrikas ekvaatori all Kongo jõe ääres - on tagasiteel koju. 7. märtsil kella 11 paiku jättis Maria oma talvituskoha ja alustas kevadrännet. Tundub, et ta on hästi kosunud ja pikemad päevateekonnad ulatuvad 470 kilomeetrini. Seda küll sirgjooneliselt mõõtes, tegelik teekond on pikem. Kuue päevaga on Maria kokku lennanud 2000 km Eestile lähemale. Seejuures läbis Kesk-Aafrika Vabariigi, Tšaadi kaguosa, põikas korraks Sudaani Darfuri piirkonda ja siis tagasi Tšaadi. Üldjoones kattub kevadine teekond sügisrände teega. Järgmistel päevadel kulgeb lend tõenäoliselt üle Sahara.
Kalakotkaste GPS telemeetriline jälgimine saab teoks AS Eesti Põlevkivi ja Riigimetsa Majandamise Keskuse toel. Esialgne plaan - varustada saatjatega kalakotkad Narva karjääridele lähimates pesapaikades ja ehitada aheraine puistangutele kaks tehispesa ning jälgida, kas linnud tunnevad huvi uues kohas olemasolevate pesitsusvõimaluste vastu – ebaõnnestus osaliselt, sest lähimad pesad olid 2006 kas asustamata või ilma poegadeta. Poegadeta territooriumilt vanalindude püüdmine on pea-aegu võimatu, mistõttu püüdsime Mariaks nimetatud emalinnu lähima poegadega pesapaiga lähedalt. Teise GPS saatja otsustasime Eesti Põlevkivi hukkunud juhi Mati Jostovi mälestuseks paigaldada Põlvamaal 2006. aasta suvel koorunud kalakotka pojale. Pesapoja kättesaamine pole just keeruline, aga Maria püüdmiseks pidime laenama Nigula Looduskaitsealalt kassikaku topise. Topise paigaldasime 23.juulil 2006 raba peale nii, et Maria meid ei märganud. Kaku kõrvale sättisime võrgu ja ise jäime eemale varjetelki ootama. Kulus ehk paar tundi, kui Maria oma vaenlase üles leidis ja seda ründama asus. Enne seda aga olime teistel pesitsuspaikadel oma kaks nädalat edutult püüdnud…
Alates 14. septembrist on Maria olnud ühes piirkonnas Kongo jõe ääres. Kongo jõgi on kahe erineva riigikorraga Kongo riigi piiriks ja Maria on olnud kogu viimase kuu jooksul jõe vasakkaldal ehk Kongo Demokraatlikus Vabariigis. Kongo jõgi on selleskohas üle 5 km lai ja üsna paljude saartega. Vihmametsade raiumine toimub neil aladel üsna hoogsalt ja paljud Maria istumispuud asuvad lageraielankide servades. Kongo jõe suudmeni on Maria asukohast linnulennul 800 km. Kotkaklubi arvab, et Maria on oma talvituskohas. Ekvaaatorist asub see koht 100 km lõuna pool. Senini polnud meil mingeid andmeid, et Põhja-Euroopa kalakotkad talvituksid selles piirkonnas, Soome kolleegide uuringud on tuvastanud peamised talvituskohad Lääne-Aafrikas, vähem Lõuna-Aafrikas ja Iisraelis.
Maria, nagu enamasti kalakotkaperedes kombeks, alustas sügisrännet esimesena. Pojad on selleks ajaks juba piisavalt head lendajad ja käivad koos isalinnuga kalastamaski. Emalinnu ülesanne on muneda, haududa, pesa kaitsta ja poegi valvata, isalind veab peamiselt toitu – sellest ka mõõtmete erinevus. Pesapaigalt lahkus Maria 5.augustil 2006, kosutas end Narva veehoidla priskete kaladega ja juba järgmise päeva õhtuks jättis Peipsi järve seljataga. Kuue päevaga jõudis Maria Polesje piirkonda Valgevene lõunaosas ja jäi sinna üheteistkümneks päevaks peatuma – turvaline metsamassiiv ja naabruses asuv kalakasvatus andsid hea võimaluse jõuvarusid koguda. Edasine teekond läheb ilma pikemate peatusteta Kongo džungliteni välja, üle Vahemere ja Sahaara. Pikemad päevateekonnad ulatuvad 550 kilomeetrini. Maria teekond on näha siin.
MATI
Mati on Põlvamaa ühes rabas elutseva kalakotkapaari poeg, kes koos oma õega on küll pisut hiljem teistest selleaastastest poegadest koorunud, aga igati terve ja elujõuline paistis olevat. Kalakotkastel nagu teistelgi röövlindudel, on emaslinnud suuremad kui isaslinnud – seetõttu on ka Mati oma õest väiksem. Mati sai seljakoti koos väärtusliku sisuga selga 13. augustil 2006 ja kui 1.septembril pesapaigalähedal piilumas käisime, lendas Mati täiesti vabalt – isegi nii hästi, et temast pilti teha ei õnnestunud. Matil ei saa just kerge olema, sest vaid ligikaudu pooled pesadest lendu läinud kalakotkastest elavad suguküpsuseni… 7.septembril hakkas Mati saatja andma signaali vaid ühest kohast. 10. septembril käisime seal vaatamas ja leidsime, et kanakull või mõni teine suurem röövlind on Mati maha murdnud ja poolenisti ära söönud. Kõik see toimus 200m pesast. Seega kaotasime võimaluse jälgida noore kalakotka rändamist Aafrikasse ja sealt pesitsusaladele tagasi. Mati õde lendas koos vanalindudega pesapaiga läheduses. Loodame, et vähemalt temal läheb paremini. Ja järgmisel kevadel on meil üks GPS-saatja juba ootamas kalakotkaste naasmist Eestisse. Võib-olla saame järgmisel sügisel juba jälgida Eesti Põlevkivi aheraine mägedele rajatud tehispesa omanikku…
