Must-toonekurg

Välitunnused

Must-toonekure tiibade siruulatus on 185-205 cm. Ta sarnaneb valge-toonekurega, kuid on oma suguvennast pisut väiksem ja eristatav musta kaela ja tiibade alapoole järgi. Vanalind on rinnast sabaaluseni valge, kogu muu sulestik must tugeva purpurrohelise metalliläikega, nokk ja jalad on punased. Noorlinnul asendab sulestiku musta värvust tumepruun, jalad ja nokk on oliivrohelised kuni hallikasroosad. Vanarahvas uskus, et see arg ja harvanähtav laaneasukas ennustab surma. Ilmselt oli surmamusta “mantliga” lind see, keda ka “üldse pühaks linnuks arvati” (Helme). Tõenäoliselt tähendas ka liivi keeles piva-lind (pühalind) just must-toonekurge. Kahjuks ei mäleta Eestis keegi must-toonekure muistseid nimesid, küll aga on vene keeleteadlased leidnud, et nende “aist” on Vana-Novgorodi aladel tähendanud sama, mis praegu sealsetele inimestele “estonets”.

Toitumine

Must-toonekure põhitoiduks on igasugused kalad ja kahepaiksed, keda ta püüab meelsasti väikestest metsajõgedest ja -kraavidest. Harvem kohtab teda toitumas järvedes, kalatiikides, madalas meres ja niitudel. Viimaste aastate uuringud on näidanud, et isaslinnud võivad headele toitumisaladele lennata kuni 25 km kaugusele pesast.

Pesitsemine

Must-toonekurg on rändlind. Isaslinnud saabuvad meile aprilli alguses juba enne jää ja lume sulamist, emaslinnud tulevad nädal-paar hiljem. Varaseim kohtamiskuupäev aastail 1987–1996 oli 16. märts, keskmine saabumisaeg on aga 30. märts, viimased sügisesed kohtamisjuhud pärinevad septembri keskpaigast. Talvitusaladele, mis ulatuvad Vahemeremaadest ekvaatorini, rändab must-toonekurg kas üksikult või väikestes salkades. Peale naasmist hakkavad isaslinnud kohe pesa kohendama, et võita peagi saabuva emaslinnu poolehoid. Kõikidele isaslindudele levila põhjapiiril asuvas Eestis paarilist ei leidugi.
Suguküpsuse saavutavad must-toonekured kolmeaastaselt. Vanim teadaolev must-toonekurg on looduses elanud 18-aastaseks, loomaaias aga koguni 30-aastaseks.
Paari moodustumisel muneb emaslind 2–5 (6) muna ja vaheldumisi hautakse ligikaudu viis nädalat. Pärast poegade koorumist valvab üks vanalind alati pesa juures, et kaitsta neid röövloomade ja ebasoodsate ilmastikutingimuste eest. Järglaste sirgudes ja vajaduste suurenedes peavad hakkama toitu tooma mõlemad vanalinnud. Augusti alguses lendavad pojad pesast välja, kuid tulevad nädala-paari jooksul veel siiski pessa ööbima.

Levik ja arvukus

Must-toonekurg on levinud Lääne-Euroopast kuni Kaug-Idani ja tema arvukuseks hinnatakse 20 000 – 25 000 paari. Eestis pesitseva must-toonekure populatsiooni suurus on alates möödunud sajandi keskpaigast tugevalt kõikunud: kui 1960. aastate alguses pesitses meil hinnanguliselt 150 paari. Sellele järgnes märgatav tõus, linnuatlase andmeil pesitses meil 1980. aastate algul 250 paari, viimase 30 aastaga on arvukus langenud 60–90 pesitsusterritooriumini (paljud territooriumid on hõivatud üksikute lindude poolt, mistõttu on ebatäpne neid nimetada paarideks). Seega tuleb must-toonekure kaitsele pöörata väga suurt tähelepanu ning asustatud pesapaikade kõrval on oluline säilitada ka kunagisi pesapaiku, et arvukus saaks taastuda.
Samas on must-toonekurg hakanud oma levikupiiri nihutama lääne poole ja asunud pesitsema mitmes Lääne-Euroopa riigis nagu Belgia, Prantsusmaa, Luksemburg ja Itaalia. Ka Eestis on märgata sama tendentsi: kuni 1970. aastani ei olnud meie läänesaartel teada ühtki must-toonekure pesitsusjuhtu, kuid nüüd võib levikukaardilt näha, et Saaremaa on üks tihedamalt asustatud maakondi.
Must-toonekure pesapaigad asuvad suuremates metsamassiivides kaugel inimasustusest. Eelistatumad metsad on lodumetsad ja segametsad, kuid pesi võib leida ka nõmme-männikust. Pesapaiga valikul on kolm põhitingimust:

  • pesaehituseks sobiv vana ja tugevate okstega puu;
  • läheduses paiknevad sobivad toitumispaigad: madalad, varjulised (voolu)veed;
  • häirimise puudumine.