Merikotkas

Välitunnused

Merikotkas on meie suurim röövlind, kelle tiibade siruulatus ulatub 200–245 cm ja kehakaal kuni 6 kg. Vanalinnu üla- ja alapool on (tume)pruun, pea ja kael kahkjaspruun tumedate triipudega, kogu saba on valge, nokk kahkjaskollane ja jalad kollased. Noorlindude sulestik on tumepruun ning seetõttu on nad kergesti segiaetavad konnakotkastega, seda eriti põgusa kohtamise puhul. Merikotkas on siiski oluliselt rohmakam ja lendab aeglasemate tiivalöökidega. Piltlikult meenutab ta lendavat vaipa.

Toitumine

Merikotka saagialaks on madalaveeline rannikumeri ja sisemaa suuremad veekogud. Mõni paar on kohastunud kalatiikidel tegutsema, kus näiteks tavatseb kalakotkaste saaki „üle lüüa”.
Põhiliseks toiduks on merikotkal veelinnud (pardid, pütid, kajakad) ja kalad, talvel sööb ka raipeid.

Pesitsemine

Vanad merikotkad on Eestis valdavalt paigalinnud, kuid noored hulguvad üsna laialt ringi. Pesapaigad asuvad enamasti täisküpses rannamännikus, segametsas või rabasaarel. Pesa ehitab merikotkapaar tavaliselt põlise männi või haava ladvaossa, kusjuures aastakümneid kasutusel olnud pesakuhil võib olla ligi tonni raskune. Pesa hakkavad merikotkad kohendama juba kesktalvel, tuues pesale rohelisi männioksi. Täiskurn, 1–3 muna, on munetud enamasti märtsi teisel poolel. Haududa tuleb merikotkal vahetpidamata umbes 38 ööpäeva. Juuli alguses lennuvõimestub kõige sagedamini üks kuni kaks poega, kuid peaaegu igal aastal on parematel jahimaadel esinenud ka kolmepojalisi pesakondi.

Levik ja arvukus

Ilmselt on merikotkas Eesti põlisasukas. Esimesed kirjalikud teated Baltimaades kohatud merikotkaste kohta pärinevad 18. sajandi lõpuveerandist. 1815. aastal on merikotkast nimetatud Eestis, eriti Peipsi ääres, mitte kuigi haruldaseks linnuks. 19. sajandi linnuvaatlejate tähelepanekutele toetudes võiks merikotka tolleaegset arvukust hinnata vähemalt kolmekümnele paarile. Ilmne arvukuse langus algas 19. sajandi viimasest veerandist ja kulmineerus möödunud sajandi 60. aastate lõpul, mil mitme aasta jooksul polnud teateid ühestki edukast pesitsemisest. Olukord hakkas paranema alles alates 70. aastate teisest poolest ja praeguseks läheneb meil pesitsevate merikotkapaaride arv juba 180-le.