Kalakotkas

Välitunnused

Kalakotkas on Eesti kotkastest väikseim, samas aga eripäraseima väljanägemisega. Hele alapool, tumedad tiivanukid, kirju pea ja mõnevõrra kajakat meenutav lennupilt aitavad teda teistest kotkastest hästi eristada ka ilma optika abita. Siiski tuleb määramisel olla tähelepanelik – kalakotkas on esmapilgul väga sarnane suurte kajakatega. Tiibade siruulatus on 145–160 cm, kaal emaslinnul kuni 2 kg, isaslinnul u 1,5 kg. Saagi jälgimiseks kasutab kalakotkas sarnaselt hiireviu, madukotka ja tuuletallajaga paigallendu (rappelendu). Häälitsuseks on kõrgetooniline kiuksumine – eriti häälekas on kalakotkas pesaelu häirijate peale pahandades.

Toitumine

Nagu nimigi ütleb, toitub meie väikseim kotkas pea eranditult kalast. Ilmselt on evolutsiooni käigus kujunenud saledam keha eeliseks kalapüügil ja annab enam võimalusi osavust nõudvaks tegevuseks. Osavam ja kiirem lend ongi kalakotka eeliseks suuremate sugulaste ees. Samas ei või kalakotkas saagi tabamise korral kunagi kindel olla, et see temale jääbki – nii mõnelgi heal saagialal on merikotkad spetsialiseerunud kalakotkastelt saagi ülevõtmisele. Kala püütakse kuni meetri sügavuselt ja mõnikord võib kalakotkas selle juures üleni vee alla kaduda. Kalakotkale parimaks saagiks on 200–300 grammi raskused kalad: suurema kalaga on raske kaugele lennata ning väiksema püüdmine on ebaotstarbekas. Kalakotkad võivad saaki pessa tassida rohkem kui 25 km kauguselt! Mõnes kalakasvatuses on kalakotkad igapäevased külalised ja täidavad seal muuhulgas ka sanitari rolli – korjavad ära vigased või haiged kalad, kuigi selle kõrval langevad saagiks ka terved kalad. Aga kui kalad tiikides kasvavad nende jaoks liiga suureks (üle 400 g), lähevad kalakotkad mujale jahti pidama. Päevas vajab üks kalakotkas u 300 g toitu. Kui kalakotkad jõuavad rändelt koju enne jääminekut või on pesitsusperioodil erakordselt viletsad ilmad, tuleb neil kas paastuda või toituda muust kraamist – nii on vaadeldud kalakotkaid püüdmas ka hiiri ja konni.

Pesitsemine

Kalakotkad saabuvad pesitsusaladele kevadel juba enne esimeste veekogude jääst vabanemist. Kohe hakatakse vana pesa kohendama või ehitatakse uus, kui vana pole talve üle elanud. Looduslikud pesad hävivad tormides sageli – pesa asub alati puu ladvas ja seega ei varja seda loodusjõudude eest miski. Allakukkumise põhjuseks on ka see, et kalakotkastel pole valida piisavalt tugevaid pesapuid, mis tuultele vastu peaks. Selle defitsiidi leevendamiseks on kotkamehed ehitanud allakukkunute asemele või lähimale sobivale puule tehispesi. Puu latva ehitatud pesal on ka eeliseid: ohtu võib märgata varem, pesale lend on lihtne ja ka poegadel on kergem lendamist õppida. Emaslind viibib alates munemisest pesa juures ja isaslinnu ülesandeks on kohale toimetada saak, millest peavad söönuks saama nii emaslind kui pojad. Kui keegi leiab kotkapesa, mis asub puu ladvas nagu valge-toonekurel, siis on see tõenäoliselt kalakotkale kuuluv. Muuseas, Ameerikas pesitsebki kalakotkas sarnastes kohtades, kus meil valge-toonekurg. Kalakotkas muneb 2–3 muna, millest kooruvad pojad saavad lennuvõimeliseks juuli lõpus. Lennuoskusest saagipüüdmiseni kulub aga veel tükk aega õppimist. Tänu keskkonna (eelkõige veekogude) vabanemisele kloororgaaniliste ainete (nt DDT) saastest ja osaliselt ka tehispesade ehitamisele on Eesti kalakotkaste produktiivsus (s.o pesitsevate paaride keskmine poegade arv) maailma üks kõrgemaid.

Levik ja arvukus

Kalakotkas elab pea kõigil mandritel. Meil pesitseb ta eelkõige Ida- ja Lõuna-Eestis ning levib tasapisi lääne poole. 2005. aasta seisuga pesitseb Eestis 50–55 paari kalakotkaid. Veel 1985. aastal teati meil pesitsevat ainult 5 paari, seega on veerand sajandiga kalakotka arvukus tõusnud 10 korda.