Kotkaklubi algusajad

Kotkaklubi algusajad

(Kotkaklubi asutajaliige Urmas Sellis meenutab)

10. oktoobril 1998. aastal toimus Kotkaklubi kui iseseisva juriidilise isiku asutamiskoosolek Endla LK keskuses. Sisuliselt oli see küll juba 9. sügiskoosolek, millel mina osalesin, aga varem ei nimetatud seda Kotkaklubiks, vaid olid kas looduskaitsekooperatiivi „Kotkas“ laiendatud koosolekud või hiljem ka seoses Eesti ärimaastiku reformidega looduskaitseühistu Kotkas või loodukaitseühing Kotkas (LKÜ Kotkas) koosolekud.

18. märtsil 1999. aastal toimus Kotkaklubi ametlik registreerimine, asukohaga Tartus. Eesmärk oli iseseisva juriidilise isikuna koondada LKÜ Kotkas ümber olnud inimesi, kes tegelesid otseselt kotkastega LKÜ muu töö kõrvalt (Alam-Pedja kaitseala majandamine jäi LKÜ-le Kotkas). LKÜ Kotkas polnud nõus oma liikmete hulka kasvatama (Einar Tammuri soov), aga enam kui 10 kotkastega tegelejat soovisid olla oma kotkategevuses konkreetsemalt seotud. Lisaks olid segastel asjaoludel rikutud raietööde käigus mõnedki kotkaste elukohad ja nende juhtumite avalikustamiseks oli vaja ametlikku huvigruppi.

Kotkaklubi asutamise pressiteade (oktoober 1998. a)

Kotkaklubi sügiskoosolek Matsalu mõisas (1995. a) 1. rida vasakult - Olev Merivee, Eedi Lelov, Toomas Jüriado, (Tiit Randla - läks varem ära), Einar Tammur 2. rida vasakult - Kristo Lauk, Asko Lõhmus, Ivar Ojaste, Raivo Endrekson, Toomas Tarve, Veljo Volk Kotkaklubi sügiskoosolek Matsalu mõisas (1995. a) 1. rida vasakult - Olev Merivee, Eedi Lelov, Toomas Jüriado, (Tiit Randla - läks varem ära), Einar Tammur 2. rida vasakult - Kristo Lauk, Asko Lõhmus, Ivar Ojaste, Raivo Endrekson, Toomas Tarve, Veljo Volk

Kotkaklubi algusajad

(Kotkaklubi asutajaliige Urmas Sellis meenutab)

Kotkaklubi, kui sisulise tegevuse vorm, millel on ka juriidiline taust, algas veebruaris 1989. aastal, kui registreeriti looduskaitse-kooperatiiv „Kotkas“ (asutamiskoosolek 6. veebruaril 1989. aastal). Enne seda oli Einar Tammur alates 1985. aastast olnud Eesti Metsainstituudi Looduskaitse Labori tehnik. Tema ülesandeks oli kotkaste ja must-toonekure andmete koondamine Eestis (teema „Uurida must-toonekure ja kotkaste ökoloogiat ning võimalusi nende kaitseks“). Einar töötas samas kabinetis koos Aivar Leitoga (kes tegeles sel ajal valgepõsk-laglega) ja võttis kotkatöö üle Anti Õunalt.

Osalesin tudengina suviti Einari välitöödel, niipalju kui bioloogiatudengil tollal muidugi aega oli (suurem osa suvest võtsid välipraktikumid). Osalejaid oli teisigi: Asko Lõhmus, Jüri Tambets, Olev Merivee, Toomas Tarve, Reimo Rander, jt. Küllap Einaril sai selgeks, et Metsainstituudi võimalused olid piiratud ja ise oma tegevuse üle eriti otsustada ei saanud (laborit juhtis August Örd). Kui jaanuaris 1989. aastal TRÜ raamatukogu kohvikus neid asju arutasime (jõime jõhvikamorssi, mille marjad olime ise Laeva soost korjanud ja kohvikule müünud), siis käis Einar välja idee kooperatiivi asutamisest. Tollal tehti palju kooperatiive, sest just oli see seaduslikult võimalikuks saanud. Enamasti olid vahvliküpsetajate ja suhkruvati tegijate kooperatiivid… Looduskaitse-kooperatiiv tundus Tartu Linna RSN Täitevkomitee ametnikele väga eriline, nagu ullikeste ettevõtmine, ei tooda ju midagi… aga registreeriti ära ja tegevus läks lahti. Lepingud tulid kotkatöödeks, tööd jagus (alustuseks oli kõvasti abi Uku Alakivist, kes aitas esimeste lepingute saamisel kaasa). Talvel pidime siiski metskondades metsatöid tegema, et kuidagi ära elaks ja suveks bensiiniraha jätkuks. Lisaks, olude sunnil (meie mees Toomas Tarve, kes oli just alustanud metsaäri paberipuu ekspordiks, tegi ränga avarii), otsustasime võtta ajutiselt üle metsaäri ettevõtte igapäevategevuse, kuni selle omanik teovõimeliseks tervenes, aga kiiresti see ei käinud. Läks mitu aastat, enne kui metsaärist välja saime… Samal ajal proovisime kaasa rääkida uue looduskaitset, eelkõige kotkaste kaitset, puudutava seadusandluse tekitamises. Võib-olla selle tõttu on kotkaste kaitse juriidiline pool võrreldes paljude teiste riikidega üsna edumeelne. Kotkad said ka paljude kaitsealade loomise argumendiks. Lisaks tegime inventuure kotkaste elupaikade leidmiseks ning ka eeskirju nende kaitsmiseks. Eks see tulenes ka sellest, et meie üks eeskuju ja töörühma liige Tiit Randla oli Keskkonnaministeeriumis looduskaitseosakonna juhataja ja teadis hästi, mida kotkad tahavad ning kuidas seda saab korraldada.

Peagi lisandus LKÜ Kotkas tegevuste hulka Alam-Pedja (tollal lihtsalt Laeva soo) kaitsmise teema. Loodi ju uusi kaitsealasid ja rahvusparke ning Laeva soo, kui Einari lemmikpiirkond, sai tema tegevuse keskpunktiks. Einari isikuomadustega sobis ilmselt Alam-Pedjaga tegelemine ka paremini. Üle-eestiline kotkastega tegelemine, eelkõige kaitse, nõudis üsna palju kompromisse. See oli ilmselt Einarile liiga stressirohke, aga otsustamist ei tahtnud ta siiski käest anda. Mina tegelesin kotkastega edasi, aga tasapisi kujunes LKÜ juures kaks üsna erinevat tegevussuunda: Alam-Pedja haldamine ja kotkad üle Eesti.

1998. aastal viis see Kotkaklubi asutamiseni, selle juures on Asko Lõhmuse osa päris suur. Juhatusse kuulusid lisaks Askole veel Tarmo Evestus ja mina. Minul pole 1998. aastal Endlas toimunud koosoleku kohta mitte mingeid dokumente säilinud. Võimalik, et originaalid pidime andma Kotkaklubi registreerimise ajal ära. Seega on mu arust Kotkaklubi algus 1989. aasta looduskaitse-kooperatiivi loomine, mis muutis formaalselt nime ja siis jagunes kaheks. Alates 2003. aastast sõlmib Kotkaklubi ka lepinguid erinevate kotkastega seotud tööde tegemiseks. Peale Einari surma 2004. aastal on LKÜ Kotkas tegutsenud edasi Alam-Pedja luhtade hooldamisega, aga ilmselt pole seegi praegusel ajal enam otstarbekas. Kotkaklubi on jäänud oma liistude juurde, neid lihvides ja moderniseerides. Kotkaklubi eesmärk on endiselt, et kotkad ja must-toonekurg jääksid Eesti maastikke ilmestama ka tulevikus!

Kotkakaitsjad Jõgeva maakonnas

Eesti põlismetsades elutseb palju ohustatud loomi, kellest silmatorkavamate sekka kuulub kuus liiki kotkaid ja must-toonekurg. Ent Jõgeva maakond on liigikaitses Eesti mahajäänumaid piirkondi – siin puuduvad nii maakondlik ülevaade kui liigikaitsealad. Kahtlemata on enamik maakonna rikkustest seni lihtsalt teadmata ja kaitsealade väiksuse või leebe kaitserežiimi tõttu äärmiselt ohustatud. Kaitstavate liikidega tegelemine kuulub maavalitsuse keskkonnaosakonna ülesannete hulka…

Eestis ei ole kutselisi kotka-uurijaid ega -kaitsjaid, kuid alates 1991. aastast kohtuvad sügiseti “kotkamehed” – kotkaste ja must-toonekure head tundjad ja nende lindude saatusest hoolijad. Kotkameeste seas leidub biolooge, looduskaitseametnikke, metsamehi ja fotokunstnikke, ning nende kokkusaamine on igal aastal leidnud aset erinevas paigas. Tänavu jõuti esmakordselt Jõgeva maakonda: möödunud nädalavahetusel pidasid kuusteist meest nõu Endla looduskaitsealal. Laupäeva 10. oktoobri esimese poole täitsid ettekanded ja arutelu koos siinsete looduskaitsespetsialistidega. Artikli avalõigus kajastub üks selle diskussiooni järeldusi. Loodetavasti jõuab siinne maavalitsus juba käesoleval aastal vastavate lepinguliste tööde tellimiseni, sest Tartumaa kogemus näitab, et on väga kiire – möödunud nelja aastaga raiuti seal maha või rikuti metsaraietega pooled konnakotkaste ja must-toonekure pesapaikadest, mis ometi pidanuks olema seadusega kaitstud.

Jõgeva maakonnas jõudis lõpule ka üks ajajärk kotkameeste tegevuses – laupäeva õhtul sai huvigrupist Kotkaklubi, mille eesmärgiks seati, et kotkad ja must-toonekurg jääksid elustama Eesti maastikupilti. Klubi loomise tingis eelkõige vajadus avaldada survet looduskaitse ja -kasutusega tegelevatele ametkondadele, kellel – nii riiklikul kui kohalike omavalitsuste tasandil – puudub ühtne tegevusplaan, rääkimata selle elluviimisest. Esimene klubiüritus leidis aset pühapäeval, ning kui mehed pärastlõunaks vihmamärjast metsast tagasi said, oli Eestis üks teadaolev kotkapesa rohkem. Üksnes seadused Eesti loodust ei säästa.

Asko Lõhmus
Kotkaklubi asejuhataja